Kelmus ja omastamine ametiisiku poolt

Karistusseadustikus on kaks süütegu, mille üheks kriteeriumiks on selle toime panemine ametiisiku poolt. Need on omastamine (§ 201 lg 2 p 3) ja kelmus (§209 lg 2 p 2). Kumbki nimetatutest ei asu karistusseadustikus ametialaste kuritegude peatükis, vaid liigituvad varavastaste süütegude alla.

Omastamise puhul on tegemist olukorraga, kui ametiisik kasutab talle ametikohaga usaldatud vara ebaseaduslikult enda kasuks – sisuliselt kasutab asutuse vms vara kui enda oma.

Kelmuse puhul on tegemist olukorraga, kus ametiisik tekitab asutusele kahju omakasu eesmärgil - sisuliselt on tegu pettusega.

Omastamine, usalduse kuritarvitamine ja kelmus võivad võtta väga erinevaid vorme. Kui need on toime pandud ametiisiku poolt, on sageli tegemist korruptsiooniga. Näiteks ei ole korruptsiooniga tegemist siis, kui kelli müüv tänavakaupleja ostjale kalli bränditud kella asemel müüb võltsitud kella või kui kinnisvaramaakler petab vanainimestelt nende kodusid välja. Omastamine ja kelmus ametiisiku poolt võib väljenduda ebaseaduslikes korraldustes alluvatele, teatud andmete esitamata jätmises, ebaseaduslike tehingute tegemises jms. Raamatupidamise abil saab luua ja kasutada võltsitud arveid või teisi raamatupidamisdokumente, mis sisaldavad valeinfot. Samuti saab jätta registreerimata teatud tehinguid jms. Seega ei ole selline raamatupidamise reeglite rikkumine ise otseselt korruptsioon, ent võib olla korruptsiooni ette valmistav või varjav tegevus. Kelmuse näiteks võib olla ka see, kui riigihangete konkursil osalevaid isikuid ei kohelda võrdselt ning ühele osalejale luuakse soodustingimused, või riigihanget ei korraldata, kuigi seda oleks pidanud tegema.