Ametiisik

Ametiisik teeb teistele siduvaid otsuseid või toiminguid või osaleb nendes. See tähendab, et tal on ametiseisund. Ametiisiku tunneb ära selle järgi, et tal on võim sisuliselt otsustada või otsust suunata.

Korruptsioonivastases seaduses puudub loetelu, kes tingimata on ametiisik. Aga ametiseisundi definitsioonist saab tuletada, et minister, kohtunik, prokurör, politseinik, kantsler, ametiasutuse juht, linnapea, vallavanem, riigikogu ja omavalitsuse volikogu liige, ministeeriumi ja omavalitsuse ametnik on peaaegu alati ametiisik. Nendel on juba seadusest või asutuse töökorraldusest tulenev õigus ja kohustus teha avaliku ülesande täitmiseks teistele siduvaid otsuseid. Üldjuhul on ametnik avaliku võimu teostaja ning on seetõttu ametiisik, aga ametnik ja ametiisik on seadustes erineva tähendusega. Ametniku mõiste tulene avaliku teenistuse seadusest, ametiisiku oma korruptsioonivastasest seadusest.

Teenistussuhte ja tööandja juriidiline vorm ega töötasu saamine ei ole ametiisiku puhul määravad. Määrav on hoopis see, et kasutatakse avalikke vahendeid. Näiteks on ametiisikuks sihtasutuse ekspertkomisjoni liige, kes hindab toetuse taotlusi, ent oma töö eest tasu ei saa, aga kelle otsusest sõltub toetuse maksmine. Riigikohtu 2023. a otsuse (kohtuasi 1-19-10225) kohaselt on näiteks tervise- ja tööministri käskkirjaga moodustatud antiretroviirusravimite hankimist koordineeriva komisjoni liige ametiisik. Ametiisik võib olla ka näiteks vabakutseline, kes täidab avalikku ülesannet.

Mõiste hõlmab otsuse tegemises või toimingus osalemist – näiteks kollegiaalse otsuse puhul – ja selle sisulist suunamist. Kui töötaja ei kuulu küll ametlikku hankekomisjoni, aga sisuliselt määrab hanketingimusi, siis on ta tõenäoliselt ametiisik.

Tehniline abistamine seevastu ei ole ametiisiku tunnus. Selle all mõistetakse näiteks dikteerimise peale dokumendi koostamist, protokollimist, kirjade väljasaatmist, aga ka arve väljamaksmist ja isegi kinnitamist juba fikseeritud lepingu alusel.