Huvide konflikt

Huvide konflikt on ametiisiku ametikohustuste ja erahuvide vastuolu, kus erahuvid võivad mõjutada ametikohustuste täitmist (OECD, 2005, asja olemuse kohta pikemalt vt OECD käsiraamatust „Huvide konflikti käsitlemine avalikus sektoris“). Ametiisikul või tema lähedasel on isiklik huvi otsuses või toimingus, mida ta ise peab tegema või mida ta saab mõjutada.

Tehingutes iseendaga on adressaadiks või teiseks osaliseks ametiisik ise või temaga seotud isik.

Peamised huvide konflikti valdkonda reguleerivad õigusaktid on korruptsioonivastane seadus (KVS), avaliku teenistuse seadus (ATS) ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS). Mõningate ametikohtade puhul tuleb arvestada ka eriseadustega, näiteks politseiametnikud (politsei- ja piirivalve seadus), prokurörid (prokuratuuriseadus), kohtunikud (kohtute seadus), valitsuse liikmed (Vabariigi Valitsuse seadus) jne.

Huvide konflikt ise tegelikult ei ole korruptsioonivorm, vaid tegemist on olukorraga, mis võib viia korruptsioonini. Huvide konflikti või selle riski vähendamiseks või maandamiseks kasutatakse konflikti vältimist tegevus- ja toimingupiirangutega, enesetaandamise kohustust, huvide avaldamist, eetikakoodekseid, sõltumatuid komisjone jne.
Vt ka onupojapoliitika, pöörduste efekt.

Huvide konflikti tuvastamiseks saab vaadata, millised on ametiisiku ülesanded ja kas ametiisikul on selles valdkonnas erahuvisid. Kui on tegemist selgete erahuvidega ja ametiisik peab tegema ka selles valdkonnas otsuse vms, on see tegelik huvide konflikt. Kui on erahuvid, ent ametiisik otsusetegemises vms ei osale, siis on tegemist näilise huvide konfliktiga. Kui võib arvata, et tulevikus võivad erahuvid avaldada mõju, on tegemist potentsiaalse huvide konfliktiga.