• Kohtu- ja uurimisasutuste statistika kaudu. Võrreldakse kohtu- ja uurimisasutuste statistikat aastate või riikide lõikes. Plussiks on objektiivne info konkreetsete numbrite näol, ent miinuseks see, et sellised andmed pole sageli kättesaadavad. Pealegi võivad numbrid viidata hoopis kohtutegevuse efektiivsusele vms, mitte korruptsiooni tasemele.

• Küsitluste kaudu. Korruptsiooni puhul on levinumad kirjalikud suure valimiga uuringud, kuna nende abil on võimalik saada teavet suurema hulga inimeste käest, ent miinuseks on see, et taolised uuringud jäävad pealisekaudsemaks võrreldes väiksema valimiga tehtud süvaintervjuudega.

Korruptsiooni puhul uuritakse sihtgruppidelt:

• korruptsiooni tunnetuslikku taset – küsitakse näiteks, kas altkäemaksud on litsentside saamisel levinud. Probleemiks on siin see, et inimesed kipuvad tajuma rohkem korruptsiooni, kui nende tegelikud kokkupuuted seda lubaksid oletada. Väga suur mõju on ka meedial, mis mõjutab inimeste arvamust korruptsiooni leviku ulatusest;

• eksperthinnanguid – küsitletakse näiteks välisriigi spetsialiste, ärimehi jt;

• korruptsioonijuhtumeid – küsitletakse erinevaid gruppe, kes oma igapäevategevuses võivad kõige enam korruptsiooniga kokku puutuda ning selle alusel pannakse kokku võimalikult tõene pilt korruptsiooniga kokkupuutumisest.